KAI6031.HR - Meetodid ja juhendamisviisid erialases tegevuses

Käesolev enesehindamine põhineb minu õpikogemuse loole, kus olen analüüsinud oma õppimist õppeaines „Meetodid ja juhendamisviisid erialases tegevuses“. Enesehindamise eesmärk on näidata, mil määral olen saavutanud aine õpiväljundid ning milliste konkreetsete kogemuste kaudu olen selleni jõudnud. Lähtun hindamisel põhimõttest, et oluline ei ole mitte meetodite veatu kasutamine, vaid valmisolek katsetada, analüüsida ja oma kogemusest õppida. 1. Õpiväljund: valib osalejate vajadustele ja kohtumise eesmärgile vastavad meetodid või juhendamisviisid Selle õpiväljundi saavutamist näen eelkõige oma arusaama muutuses. Kursuse alguses lähtusin meetodite valikul pigem sellest, mis tundus tuttav või mugav kasutada. Näiteks 30.01 kohtumisel tundsin ebakindlust, kuna mul puudus selge arusaam erinevatest meetoditest ning sellest, kuidas neid teadlikult valida. Isegi kui ma olin teadlik meetoditest, siis ma ei osanud neid niimoodi teadvustada, vaid tegin automaatselt. Muutus mõttemaailmas toimus 26.02...

 Valisin analüüsimiseks olukorra, kus olin ise meetodi läbiviija rollis Tallinna Ülikooli aine „Kaasav noorsootöö“ raames. Tegemist oli praktilise õppeülesandega, kus pidime väikestes gruppides looma ja läbi viima õpitegevuse kaasüliõpilastele. Meie grupi eesmärk oli tõsta osalejate empaatiat muukeelsete noorte suhtes ning aidata neil mõista, milliste igapäevaste olukordade ja väljakutsetega muukeelsed noored kokku puutuvad. Selle eesmärgi saavutamiseks valisime meetoditeks privileegikõnni ja rollipõhise grupitöö. Mõlemad on kogemusõppele suunatud meetodid, mis võimaldavad osalejal mitte ainult kuulata või arutleda, vaid ka ise olukorda läbi tunnetada. Meetodite valikul lähtusime sellest, et soovitud õpitulemus ei olnud ainult teadmiste omandamine, vaid eelkõige empaatia ja mõistmise kujunemine.  Osalejate vajadustest püüdsime arvestada eelkõige turvalise keskkonna loomise, aktiivse osaluse ja erinevate õpistiilidega. Meie sihtrühmaks olid tudengid, kes suudavad analüütilis...

Valisin analüüsimiseks olukorrad Tallinna Ülikooli ainest „Kaasav noorsootöö“ , kus osalesin õppijana erinevates praktilistes töötubades. Tegemist oli kahe järjestikuse intensiivse õppepäevaga, mis kestsid mõlemad terve päeva ning kus osales kogu kursus. Meid oli kokku üle 20 õppija ning õppetöö oli üles ehitatud nii, et iga väiksem grupp pidi ise ette valmistama ja läbi viima õpitegevuse teistele. See tähendas, et olin samaaegselt nii osaleja kui ka läbiviija, kes jälgis ning koges kuidas erinevad meetodid toimivad. Kogu protsessi eesmärk oli kogeda erinevaid kaasava noorsootöö meetodeid ning mõista, kuidas need toetavad osalejate kaasamist, empaatia kujunemist ja õppimist läbi kogemuse. Samuti oli eesmärgiks õppida reflekteerima nii enda kui ka teiste läbiviidud tegevusi. Nende kahe päeva jooksul kogesin mitmeid erinevaid meetodeid. Esimesel päeval toimus kolm töötuba. Ühes töötoas kasutati kujutluslikku harjutust, kus pidime mõttes „minema teisele planeedile“ ning otsustama, mida ...

Loeng algas külalistega Eesti Lennuakadeemiast, kes õpivad lennujuhiks. Nad tõid ise välja, et nende kursusel on vaid paar inimest ning seetõttu soovisid nad kogemust suurema grupiga töötamisel. Meie grupp, kus oli üle kahekümne tudengi kahest erialast, pakkus neile selleks hea võimaluse. Juba see situatsioon pani mind mõtlema, et olulisel kohal on ka grupi suurus ja selle mõju juhendamisele. Kui grupp on väike, on lihtsam luua usaldust ja individuaalset kontakti, kuid suuremas grupis muutuvad olulisemaks struktuur, juhendaja roll ja teadlik meetodite valik. Pärast tutvustamist tegime kuulamisharjutuse, mis oli selle kohtumise keskne kogemus. Jagunesime paaridesse ning mina olin paaris andragoogiga. Üks paarilistest jäi klassi ja teine läks ukse taha. Esimeses voorus jäin mina klassi ning minu ülesanne oli rääkida oma paarilisele tähenduslik hetk enda elust. Samal ajal said ukse taga olijad juhise mitte kuulata, vaid tegeleda millegi muuga. Juba mõne hetke pärast sain aru, et minu pa...

Nendel kohtumistel kogesin kolme omavahel seotud meetodit: rännak, võimestav intervjuu ja sokraatiline jalutuskäik. Need moodustasid tervikliku õpikogemuse, kus iga etapp süvendas eelmist ning aitas mul liikuda järjest teadlikuma enesemõtestamise suunas. Loengusse läksin hea tundega ja positiivse olekuga. Esimeseks meetodiks oli individuaalne rännak, mille eesmärk oli mõelda oma tulevikule ja sellele, mida soovin lähiaastatel saavutada. Kuna ülesanne eeldas liikumist, otsustasin minna koos kursaõega, kuid samas püüdsin hoida oma mõtlemise fookust iseendal. Tegelikult olin selle teemaga juba eelnevalt kokku puutunud, sest olin päev varem rääkinud oma noorsootööpraktika juhendajaga samadel teemadel.  Sain aru, et tahan ülikooli kindlasti lõpetada järgmisel aastal ning mõte kandideerida nii Tallinna kui ka Tartu ülikooli tundus mulle sel hetkel väga selge ja loogiline samm. See meetod andis mulle kinnitust, et olen oma teekonnal õigel suunal. Rännak sundis mind aeglustuma ja teadlik...

Zoomi loengusse sisenesin alati veidi teistsuguse hoiakuga kui tavaliselt, kuid see on pigem positiivsem, sest üldjuhul mulle meeldivad zoomi loengud. Ma ei ela Tallinnas ning see tähendab, et kontaktõppesse jõudmine ülikooli nõuab rohkem aega. Zoomi loengud annavad mulle võimaluse kauem magada, rahulikumalt päeva alustada ja üldiselt rohkem aega iseendale jätta. See omakorda mõjutab ka minu valmisolekut õppimiseks positiivselt. Samas ei saa ma eitada seda, et keskendumine zoomi loengus on minu jaoks keerulisem kui füüsilises ruumis. Koduses keskkonnas on rohkem segajaid, näiteks elukaaslane ja kass ning see mõjutab tähelepanu, sest siis on võimalus selleks, et see hajub kergemini. Huvitaval kombel tunnen ma aga samal ajal, et veebikeskkonnas on mul mõnes mõttes lihtsam olla – seal on vähem sotsiaalset pinget ja ma tunnen end turvalisemalt. See tuleb eriti esile just grupitööde puhul. Kui ülikoolis kohapeal võib uute inimestega suhtlemine alguses olla veidi ebamugav, siis zoomis tundu...