Mina kui meetodi/juhendamisviisi läbiviija

 Valisin analüüsimiseks olukorra, kus olin ise meetodi läbiviija rollis Tallinna Ülikooli aine „Kaasav noorsootöö“ raames. Tegemist oli praktilise õppeülesandega, kus pidime väikestes gruppides looma ja läbi viima õpitegevuse kaasüliõpilastele. Meie grupi eesmärk oli tõsta osalejate empaatiat muukeelsete noorte suhtes ning aidata neil mõista, milliste igapäevaste olukordade ja väljakutsetega muukeelsed noored kokku puutuvad.

Selle eesmärgi saavutamiseks valisime meetoditeks privileegikõnni ja rollipõhise grupitöö. Mõlemad on kogemusõppele suunatud meetodid, mis võimaldavad osalejal mitte ainult kuulata või arutleda, vaid ka ise olukorda läbi tunnetada. Meetodite valikul lähtusime sellest, et soovitud õpitulemus ei olnud ainult teadmiste omandamine, vaid eelkõige empaatia ja mõistmise kujunemine. 

Osalejate vajadustest püüdsime arvestada eelkõige turvalise keskkonna loomise, aktiivse osaluse ja erinevate õpistiilidega. Meie sihtrühmaks olid tudengid, kes suudavad analüütiliselt mõelda, kuid samas on oluline pakkuda neile ka kogemuslikku ja emotsionaalset õppimist. Meie grupp oli ka esimene, kes viis õpitegevuse läbi.

Protsessi käigus tajusin oma rolli alguses pigem tugevalt juhendajana. Andsin selged juhised, selgitasin ülesandeid ja hoidsin struktuuri. Samas märkasin, et jäin liigselt klassi ette „õpetaja“ rolli ning ei liikunud piisavalt ruumis ringi. Tagantjärele mõistan, et oleksin saanud rohkem jälgida grupitöö kulgu, kuulata arutelusid ja vajadusel osalejaid suunata. See oleks aidanud paremini mõista, kuidas protsess tegelikult kulgeb, ning suurendanud osalejate toetatust, sest noorsootööd tehakse koos noortega. 

Tegevus kulges üldjoontes plaanipäraselt ning suuremaid eksimusi ei esinenud. Privileegikõnd toimis tugeva sissejuhatusena, kuna see aitas visuaalselt esile tuua ebavõrdsused, mis tulenevad keelelisest ja kultuurilisest taustast. Osalejad pidid astuma samme vastavalt oma rollile, mis sundis neid mõtlema teise inimese perspektiivist. Järgnenud rollipõhine grupitöö võimaldas seda kogemust sügavamalt mõtestada ning arutada erinevaid olukordi, millega muukeelsed noored võivad kokku puutuda.

Osalejad tulid tegevustega hästi kaasa ning grupitöö soodustas arutelu ja erinevate vaatenurkade jagamist. Samas märkasin, et mõnes kohas tekkis vajadus selgemate juhiste järele. Kuigi meie sihtrühmaks olid tudengid, kes said üldjoontes ülesannetest aru, võib sarnane meetod teises sihtrühmas vajada rohkem konkreetseid näiteid ja suunamist.

Protsessi käigus tegime ka mõningaid kohandusi. Näiteks ajaplaneerimise osas, sest muidu oleks saanud  põhitegevus oodatust kiiremini läbi. Liikusime üsna sujuvalt refleksiooni juurde, kuid jätsime vahele võimaliku üleminekuetapi. Tagantjärele näen, et see oleks olnud oluline samm, mis aitaks osalejatel rollist välja tulla ja refleksiooniks valmistuda. Edaspidi lisaksin siia lühikese liikumis- või vaheülesande, mis toetaks seda üleminekut. 

Refleksiooni osas sain olulise taipamise, et tunnetuslike ülesannete puhul vajab arutelu rohkem aega. Meie refleksioon jäi pigem lühikeseks, kuid tegelikult vajavad sellised kogemused lahtimõtestamiseks rohkem ruumi. Ideaalis võiks refleksioon kesta isegi kauem kui tegevus ise, et osalejad saaksid oma kogemust sügavamalt analüüsida.

Märkasin osalejate seas head kaasatust ja aktiivsust.  Näiteks oleks olnud kasulik kasutada visuaalseid meetodeid, nagu mõttekaart või plakat, kus osalejad ise koondavad oma mõtted ja järeldused.

See kogemus näitas mulle mitmeid tugevusi ja arengukohti. Minu tugevuseks on selge struktuuri loomine ja tegevuse eesmärgipärane ülesehitus. Samuti oskasime valida meetodeid, mis toetavad kogemuslikku õppimist ja on kooskõlas eesmärgiga. Arengukohana näen vajadust olla paindlikum protsessi käigus, liikuda rohkem osalejate vahel ning anda neile rohkem ruumi ise järelduste tegemiseks.

Edaspidi soovin teadlikumalt kasutada kogemusõppe meetodeid, eriti noorsootöös, kus oluline on õppimine läbi kogemuse ja refleksiooni. Samuti tahan arendada oma oskust juhtida refleksiooniprotsessi, et see ei jääks pealiskaudseks, vaid toetaks päriselt õppimist. Samas tahaksin tuua seda ka õpetaja töösse, sest kui ülikoolist koju liikusin, jõudsin järelduseni, et ma tahan olla õpetaja, kuid mitte klassikaline õpetaja ja kui ma ühel hetkel süsteemi ei sobi, siis nii on.

Sihtgrupi tagasiside oli üldjoontes positiivne. Osalejad tõid välja, et tegevus oli huvitav ja pani neid mõtlema teemadele, millele nad varem ei olnud tähelepanu pööranud. Samas tuli tagasisidest välja ka see, et mõnes kohas oleks võinud juhised olla selgemad ning refleksioon pikem. Üks tudeng tõi välja selle, et sai aru, et isegi eestlastel on samasugused hirmud nagu välismaalastel. 

Kokkuvõttes oli see kogemus minu jaoks väga väärtuslik, sest sain esimest korda teadlikult analüüsida enda rolli meetodi läbiviijana. See aitas mul paremini mõista, kui oluline on lisaks heale meetodi valikule ka protsessi juhtimine, ajastamine ja osalejate toetamine kogu tegevuse vältel. Kogu see kevadsemester 2025 on olnud väga õpetlik, silmi avav ja minus väga palju muutnud, kuid mis täpsemalt, on hetkel arusaamatu.