26.02 ja 27.02

Zoomi loengusse sisenesin alati veidi teistsuguse hoiakuga kui tavaliselt, kuid see on pigem positiivsem, sest üldjuhul mulle meeldivad zoomi loengud. Ma ei ela Tallinnas ning see tähendab, et kontaktõppesse jõudmine ülikooli nõuab rohkem aega. Zoomi loengud annavad mulle võimaluse kauem magada, rahulikumalt päeva alustada ja üldiselt rohkem aega iseendale jätta. See omakorda mõjutab ka minu valmisolekut õppimiseks positiivselt.

Samas ei saa ma eitada seda, et keskendumine zoomi loengus on minu jaoks keerulisem kui füüsilises ruumis. Koduses keskkonnas on rohkem segajaid, näiteks elukaaslane ja kass ning see mõjutab tähelepanu, sest siis on võimalus selleks, et see hajub kergemini. Huvitaval kombel tunnen ma aga samal ajal, et veebikeskkonnas on mul mõnes mõttes lihtsam olla – seal on vähem sotsiaalset pinget ja ma tunnen end turvalisemalt. See tuleb eriti esile just grupitööde puhul. Kui ülikoolis kohapeal võib uute inimestega suhtlemine alguses olla veidi ebamugav, siis zoomis tundub see kuidagi pehmem ja loomulikum. Kuigi ma pean end inimeseks, kes suhtleb suhteliselt vabalt kohe alguses. 

Seekordne õppekohtumine muutis minu varasemaid eelarvamusi veelgi, sest juba alguses oli näha, et loeng ei ole üles ehitatud passiivse kuulamisena, vaid teadlikult struktureeritud tööülesannete kaudu. Õppejõud andsid meile selged juhised tööks väiksemates gruppides ning kogu kohtumine oli jaotatud loogilisteks etappideks. See struktuur aitas hoida fookust ning vähendas segadust, mis veebikeskkonnas kergesti tekib. Sellele mõeldes oli see hea näide sellest, kuidas läbimõeldud õppeprotsessi ülesehitus toetab õppimist tervikuna, mitte ei põhine ainult üksikutel meetoditel.

Esimene ülesanne oli tutvumine läbi sümboolse eseme. Igaüks pidi leidma enda ümbrusest eseme, mis teda iseloomustab, ning seda teistele tutvustama. Esmapilgul tundus see lihtne harjutus, kuid kogemusena oli see väga tähenduslik. Ese aitas mul luua parema kontakti teistega ning rääkida endast ka siis, kui sõnu ei tulnud kohe lihtsalt. Märkasin, et selline lähenemine vähendas pinget ja aitas luua usalduslikuma õhkkonna kiiremini kui tavapärane enesetutvustus. Zoomi keskkonnas, kus suhtlus võib jääda pealiskaudsemaks, toimis see meetod eriti hästi, kuid seda eset oli raske leida.

Teine ülesanne keskendus meetodi valikule ning siin tuli sisse ka teoreetiline mõõde. Lugesime T-kit käsiraamatu peatükki ning arutlesime selle üle grupis. See oli hetk, kus minu jaoks hakkas selgemaks saama meetodi ja metoodika eristus. T-kit käsiraamatus on välja toodud, et meetod on kavakohane tegutsemisviis, mis annab koolituse kindlale osale raamid – see võib olla näiteks arutelu, simulatsioon, loeng või mõni muu konkreetne tegevus. Metodoloogia seevastu on loogika ja põhimõtete kogum, millest lähtuvalt erinevaid meetodeid valitakse ja kasutatakse, olles tihedalt seotud kogu koolitusprotsessi ja strateegiaga (T-kit käsiraamat).

Selline arusaam aitas mul mõista, et meetodi valimine ei ole juhuslik tegevus, vaid teadlik otsus, mis peab olema kooskõlas nii eesmärkide, osalejate vajaduste kui ka kogu õppeprotsessi ülesehitusega.

Arutelu käigus tuli selgelt esile, et praktikas keskendutakse sageli meetodi vormile ehk siis sellele, kas see on huvitav, kaasav ning kas seda on mugav läbi viia. Samas jääb tihti tahaplaanile küsimus, kas valitud meetod tegelikult toetab seatud eesmärki ja vastab osalejate vajadustele. See oli minu jaoks oluline taipamine. Mõistsin, et olen ka ise varasemalt lähtunud meetodite valikul pigem sellest, mis tundub tuttav või lihtne kasutada, mitte alati sellest, mis oleks konkreetses olukorras kõige sobivam ja eesmärgipärasem.

Arutlesime ka selle üle, millele me meetodi valikul tähelepanu pöörame. Mina tõin välja turvalise keskkonna loomise ja osalejate kaasatuse, kuid sain aru, et olen vähem mõelnud sellele, kuidas meetod toetab õppimise sügavust või eesmärgini jõudmist. Samuti kerkis esile küsimus, kas me alati üldse teadvustame tegevuse eesmärki piisavalt selgelt. See pani mind mõistma, et meetodi valik ei saa kunagi olla juhuslik. See peab olema teadlik otsus, mis lähtub nii eesmärgist kui ka sihtrühmast.

Kolmas ülesanne oli tutvuda erinevate meetodite kogumikega. Meile anti konkreetne fail ja pidime otsustama, kuidas materjaliga töötada, kas jagame selle omavahel ära või uurime koos. Meie grupp valis kombineeritud lähenemise, mis võimaldas nii iseseisvat süvenemist kui ka ühist arutelu.

Kogumikega tutvumine avardas minu arusaama meetodite mitmekesisusest. Samuti märkasin, et ainult kirjeldusest ei piisa. Meetodide hindamiseks on vaja kogemust, et aru saada, kas see meetod päriselt töötab. Samas võib olla nii, et ühe seltskonnaga toimib, kuid teise seltskonnaga mitte. Arutlesime ka kogumike kasutusmugavuse, sihtrühmade ja praktilise väärtuse üle. 

Oluline oli ka see, et need ülesanded ei olnud lihtsalt „tunni tegevused“, vaid õppejõud rõhutasid, et need mõtted on aluseks õpikogemuse loole. See muutis kogu protsessi teadlikumaks ja ma ei osalenud lihtsalt tegevustes, vaid reflekteerisin juba samal ajal oma õppimist.

27.02 kohtumine viis meid järgmisele tasandile ehk kui eelmine kord keskendus pigem meetodite mõistmisele, siis nüüd kogesime üht konkreetset juhendamisviisi praktikas: kovisiooni.

Loengu alguses anti ka teoreetiline raam, mis aitas mul paremini mõista, millega tegemist on. Kovisiooni kirjeldati kui sarnast tööd tegevate inimeste gruppi, kes kohtuvad regulaarselt, et arutada tööalaseid olukordi ning leida lahendusi üksteise kogemuste ja teadmiste kaudu . See definitsioon aitas mul mõista, et tegemist ei ole lihtsalt aruteluga, vaid teadlikult struktureeritud õppimis- ja refleksiooniprotsessiga.

Kovisiooni eesmärk ei ole anda nõu või „õigeid vastuseid“, vaid luua ruum, kus osalejad saavad oma kogemusi analüüsida ja uusi vaatenurki leida. Kui kovisioon praktiliselt algas, tundsin väga suurt ebakindlust. Samas sain selle kogemuse kaudu aru, et kovisioon saab päriselt toimida eelkõige siis, kui grupis on olemas usaldus. Täiesti võõraste inimeste ees enda mõtete ja kogemuste avamine ei ole minu jaoks lihtne ning see tekitas minus ebamugavust. Seetõttu tundsin, et eelistan pigem kuulaja rolli kui enda loo jagamist. Kuigi mõistan, mida õppejõud selle meetodiga õpetada tahtsid ja millist väärtust see võib pakkuda, oli minu jaoks just usalduse puudumine see, mis takistas täielikult avanemist.

Lisaks kovisioonile puudutasime ka coachingu, mentorluse ja juhendamise erinevusi. 

Kokkuvõttes oli see õppekohtumiste paar minu jaoks oluline. Kui varem nägin meetodeid pigem üksikute tegevustena, siis nüüd hakkasin neid mõtestama süsteemsemalt – osana tervikust, kus onolulisel kohal eesmärk, osalejad, juhendaja roll ja metoodiline raam. Samal ajal sain ka uue arusaama iseendast õppijana veebikeskkonnas, kuigi keskendumine võib olla raskem, loob zoom minu jaoks turvalisema ja paindlikuma õppimisruumi, eriti grupitööde kontekstis.

Kõik see aitas mul liikuda lähemale kursuse ühele kesksele õpiväljundile, milleks on oskus valida ja rakendada meetodeid teadlikult, reflekteeritult ja eesmärgipäraselt.