Mina kui meetodite kogeja

Valisin analüüsimiseks olukorrad Tallinna Ülikooli ainest „Kaasav noorsootöö“, kus osalesin õppijana erinevates praktilistes töötubades. Tegemist oli kahe järjestikuse intensiivse õppepäevaga, mis kestsid mõlemad terve päeva ning kus osales kogu kursus. Meid oli kokku üle 20 õppija ning õppetöö oli üles ehitatud nii, et iga väiksem grupp pidi ise ette valmistama ja läbi viima õpitegevuse teistele. See tähendas, et olin samaaegselt nii osaleja kui ka läbiviija, kes jälgis ning koges kuidas erinevad meetodid toimivad.

Kogu protsessi eesmärk oli kogeda erinevaid kaasava noorsootöö meetodeid ning mõista, kuidas need toetavad osalejate kaasamist, empaatia kujunemist ja õppimist läbi kogemuse. Samuti oli eesmärgiks õppida reflekteerima nii enda kui ka teiste läbiviidud tegevusi.

Nende kahe päeva jooksul kogesin mitmeid erinevaid meetodeid. Esimesel päeval toimus kolm töötuba. Ühes töötoas kasutati kujutluslikku harjutust, kus pidime mõttes „minema teisele planeedile“ ning otsustama, mida sinna kaasa võtame. Sellele järgnes tegevus, kus pidime kirjutama üksteise seljale positiivseid mõtteid. Teises töötoas kogesime rollimängu, kus pidime täitma ülesandeid kas nägemis- või kuulmispuudega inimese rollis. Selleks oli legomäng, kus pidime vaikuses panema klotsid kokku, kuid meie seltskonnas oli pime ja kurt. Eesmärk oli neid ka kaasata. Pärast seda oli vaja teha kevadballi plakat, kuid ka seal olid meil rollid. Me saime teha seda kahel erineval viisil, st läbi erinevate rollide. Jällegi oli meil seltskonnas pime ja kurt. Kolmandas töötoas keskenduti samuti kogemuslikule õppimisele ning sellele järgnes refleksiooniring. 

Teisel päeval oli ülesehitus sarnane: kolm erinevat töötuba ja igaühe lõpus ühine arutelu. Meetodid varieerusid, kuid neid ühendas see, et kõik olid kogemuslikud ja osalejaid kaasavad.

Kui analüüsin, kuidas need meetodid toetasid minu osalust ja õppimist, siis näen väga selgeid erinevusi. Näiteks rollimäng, kus pidime kogema pimedust või kurtust, olin ma hea meel, et mina seda rolli ei saanud, kuid see aitas mul paremini mõista, milliste väljakutsetega inimesed igapäevaselt silmitsi seisavad. See meetod toetas nii emotsionaalset kui ka kognitiivset õppimist ning tekitas minus palju mõtteid, mida refleksiooniringis ka jagasin.

Samas oli ka meetodeid, mis minu jaoks ei toiminud. Kõige selgem näide on üksteise seljale kirjutamise harjutus. Kuigi selle eesmärk oli luua positiivne ja toetav õhkkond, tekitas see minus hoopis ebamugavust. Mul tekkis tunne, et ma ei ole grupis piisavalt nähtav või oluline, ning see mõjutas minu kogemust negatiivselt. Kui juhendajad pidid lõpuks suunama, et „siia on veel vaja kirjutada“, tundus see sunnitud ja vähendas meetodi autentsust. See kogemus näitas mulle, et kuigi meetodi eesmärk võib olla hea, ei pruugi see kõigi osalejate jaoks samamoodi toimida.

Osalejate vajaduste vaatest arvestasid meetodid hästi kogemuslikkuse ja aktiivse osaluse vajadusega. Enamik tegevusi olid praktilised, liikumist ja suhtlemist toetavad, mis aitas hoida energiat ja kaasatust. Samas jäid minu hinnangul mõnevõrra tagaplaanile emotsionaalse turvalisuse vajadus ja individuaalsed erinevused. Näiteks seljale kirjutamise harjutus ei arvestanud piisavalt sellega, et kõigil ei ole lihtne sellises olukorras olla.

Juhendajate roll oli erinevates töötubades erinev. Mõnes töötoas oli juhendamine selge ja struktureeritud. Selleks anti konkreetsed juhised, hoiti aega ning suunati refleksiooni. See aitas protsessil hästi toimida. Teistes olukordades jäi juhendamine pigem nõrgemaks, mis tekitas segadust või vähendas tegevuse mõju. Märkasin, et kõige paremini toimisid need töötoad, kus juhendaja oli kohal, andis selged raamid ja suunas arutelu. Eriti tundsin seda siis, kui meil üks töötuba, kus lõplikku lahendust ei tekkinudki. Töötuba lõppes väga ootamatult ära ning see raskendas seda, et järgmisesse töötuppa oli juba raskem minna. Mis tegi viimase töötoa väga heaks oli see, et üks juhendaja viis häälestuse läbi mediteerimise. See aitas rahuneda ja rolli sisse minna.

Protsessi edenemist toetas eelkõige mitmekesisus ja aktiivne osalus. Kuna meetodid olid erinevad, püsis huvi ja tähelepanu. Samas takistas süvenemist see, et päevad olid väga pikad ja intensiivsed. Mingil hetkel tundsin, et väsimus hakkab mõjutama minu keskendumist ja osalemist.

Enda kohta osalejana märkasin, et mind toetavad kõige rohkem meetodid, kus on selge eesmärk, turvaline õhkkond ja võimalus mõelda enne rääkimist. Näiteks refleksiooniringid ja väiksemad arutelud sobisid mulle väga hästi. Samas tekitasid minus vastupanu meetodid, kus pidin olema kohe nähtav või kus oli tugev sotsiaalne surve, nagu näiteks seljale kirjutamise harjutus. Samas leian, et need kaks päeva liitsid meie gruppi väga ja mulle meeldis õppejõu sõnas, kes ütles kõige lõpus, et ”Tunnen tänutunnet, et olen saanud teiega need kaks päeva olla ja aitäh, et te olete tulnud õppima noorsootööd”. See läks mulle väga hinge. 

Sellest kogemusest teen mitmeid järeldusi oma tulevase töö jaoks. Esiteks mõistan nüüd paremini, kui oluline on arvestada osalejate erinevate vajadustega. Meetod, mis töötab ühele, ei pruugi töötada teisele. Teiseks sain kinnitust, et turvaline keskkond ei teki iseenesest, vaid seda tuleb teadlikult luua. Kolmandaks mõistsin, et refleksioon on sama oluline kui tegevus ise, sest just seal toimub õppimise mõtestamine.

Kui mina oleksin olnud selle tegevuse läbiviija, oleksin mõningaid asju teinud teisiti. Näiteks seljale kirjutamise harjutuse puhul oleksin pakkunud alternatiivi neile, kellele see ei sobi, või loonud selgema raamistiku, mis toetaks turvatunnet. Samuti oleksin rohkem tähelepanu pööranud sellele, kuidas juhendada refleksiooni, et kõik osalejad saaksid oma kogemust turvaliselt jagada.

Kokkuvõttes oli see kogemus minu jaoks väga väärtuslik, sest see andis mulle võimaluse kogeda erinevaid meetodeid õppija vaatenurgast. See aitas mul paremini mõista, kuidas meetodid tegelikult toimivad ning mida tuleb nende valikul ja rakendamisel arvesse võtta.