15.04 ja 17.04

Loeng algas külalistega Eesti Lennuakadeemiast, kes õpivad lennujuhiks. Nad tõid ise välja, et nende kursusel on vaid paar inimest ning seetõttu soovisid nad kogemust suurema grupiga töötamisel. Meie grupp, kus oli üle kahekümne tudengi kahest erialast, pakkus neile selleks hea võimaluse. Juba see situatsioon pani mind mõtlema, et olulisel kohal on ka grupi suurus ja selle mõju juhendamisele. Kui grupp on väike, on lihtsam luua usaldust ja individuaalset kontakti, kuid suuremas grupis muutuvad olulisemaks struktuur, juhendaja roll ja teadlik meetodite valik.

Pärast tutvustamist tegime kuulamisharjutuse, mis oli selle kohtumise keskne kogemus. Jagunesime paaridesse ning mina olin paaris andragoogiga. Üks paarilistest jäi klassi ja teine läks ukse taha. Esimeses voorus jäin mina klassi ning minu ülesanne oli rääkida oma paarilisele tähenduslik hetk enda elust. Samal ajal said ukse taga olijad juhise mitte kuulata, vaid tegeleda millegi muuga.

Juba mõne hetke pärast sain aru, et minu paariline ei kuula mind päriselt. See tekitas minus kummalise tunde. Ühelt poolt oli see veidi ebamugav ja isegi tundus veidi mõttetu rääkida, kui tead, et sind ei kuulata. Teisalt pani see mind väga selgelt tajuma, kui oluline on kuulamine suhtluses. See kogemus ei olnud lihtsalt harjutus, vaid pani mind füüsiliselt tundma, mida tähendab olla olukorras, kus sinu juttu ei väärtustata ning tegeletakse millegi muuga. Ma olen ka suhtumisega, et ära küsi küsimust, mille vastus sind ei huvita.

Seejärel vahetasime rolle. Mina läksin ukse taha ning sain ülesandeks minna tagasi klassi ja kuulata oma paarilist maksimaalse tähelepanuga. Seekord oli minu roll teadlik kuulaja. Märkasin, et kuulates keskendusin palju rohkem detailidele, kehakeelele ja sõnumi sisule. Samuti tundsin, et minu kohalolu mõjutab otseselt seda, kui vabalt teine inimene räägib. See oli minu jaoks väga tugev taipamine – kuulamine ei ole passiivne tegevus, vaid aktiivne kohalolu, mis loob teisele inimesele ruumi.

Pärast seda liikusime edasi grupitöö juurde, kus jagunesime suurematesse gruppidesse. Meile anti ajakirjad ning ülesandeks oli leida ja välja lõigata tugevusi, mis seostuvad kovisiooni käigus kogetud lugudega. See ülesanne oli teistsugune, sest see ei nõudnud intensiivset analüüsi, vaid pigem loovat ja visuaalset mõtlemist.

Minu jaoks oli see osa loengust väga tasakaalustav. Kui eelnev harjutus oli emotsionaalselt ja mõtteliselt intensiivne, siis see tegevus pakkus rahulikumat tempot. Samas ei olnud see sisutühi. Tugevuste otsimine ja nende seostamine kovisiooni lugudega pani mind märkama, et refleksioon ei pea alati olema ainult sõnaline. Seda saab teha ka visuaalselt ja loovalt, mis võib mõnele õppijale olla isegi sobivam viis oma mõtete väljendamiseks. Ma võiks ka öelda, et see oli kõikidest loengutest kõige lemmikum.

See kohtumine aitas mul mõista, et juhendamine tähendab ka erinevate õppimisviiside arvestamist. Mõni inimene mõtestab läbi rääkimise, teine läbi kuulamise ja kolmas läbi visuaalse loomise.

23.04 kohtumisele läksin ausalt öeldes väga väsinuna. See semester on olnud minu jaoks intensiivne ning kaalusin tõsiselt, kas jääda koju ja tegeleda oma tegemata töödega. Tagantjärele olen aga väga rahul, et otsustasin kohale minna.

Ka selles loengus oli keskmes grupitöö. Meie ülesandeks oli luua juhtumeid, lähtudes varasematest kodutöödest, mis käsitlesid minu rolli meetodi kogejana ja läbiviijana. Igaüks pidi oma kogemust jagama, kuid mina tunnistasin ausalt, et mul ei olnud see töö selleks hetkeks valmis. See tekitas minus alguses ebamugavust, kuid samas oli see ka aus ja realistlik olukord.

Valisime grupiga ühe teise liikme töö/kogemuse ning lõime selle põhjal juhtumi. Seejärel pidime lahendama teise grupi loodud juhtumi. See protsess oli minu jaoks väga väärtuslik, sest sain kogeda, kuidas sama olukorda saab vaadata erinevatest vaatenurkadest.

Tagasi ühisruumi tulles tegi õppejõud meie töödest kokkuvõtte. See aitas näha suuremat pilti ning mõista, kuidas erinevad grupid olid samu teemasid käsitlenud.

Kuigi olin loengusse minnes väsinud, sain sealt kaasa olulise taipamise. Isegi siis, kui motivatsioon ei ole kõige kõrgem, võib õppimine toimuda, kui keskkond ja ülesanded seda toetavad. Samuti sain aru, et õppimine ei ole alati ideaalne. Vahel on osa protsessist ka see, et kõik ei ole valmis või selge, kuid sellest hoolimata saab õppimine toimuda.

Kokkuvõttes aitasid need kohtumised mul mõista juhendamise sügavamat olemust. Juhendamine ei tähenda ainult meetodite kasutamist, vaid eelkõige oskust kuulata, märgata ja luua ruum, kus õppimine saab toimuda. Lisaks sain kinnitust, et refleksioon on pidev protsess, mis ei toimu ainult pärast tegevust, vaid ka selle ajal ja isegi siis, kui tingimused ei ole ideaalsed.